Kaidy ja Keidy Kaasiku on tõestanud, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik. Ka väiksest kohast suurde maailma jõuda. Juba viiendas-kuuendas klassis tekkis õdedel unistus olümpiale pääseda. Esimest, Pekingis toimunud olümpiat oodati kaheksa aastat. Õdede teine olümpia leidis aset aga sel aastal 6.–22. veebruarini Itaalias Milanos ja Cortina d´Ampezzos. „Võrreldes esimesega oli kindlasti lihtsam, ei olnud nii närviline, vaid pingevabam,“ võrdles Keidy kahte olümpiat. Esimest olümpiat oodati isegi rohkem kui teist. „Uut kogemust otsima enam ei läinud, see oli juba varasemast olemas,“ ütles Kaidy. Sportlased majutusid mitmes paigas. Kaasikute külas olid suusahüppajad, kahevõistlejad ja murdmaasuusatajad.

Viimane sõit olümpial toimus 22. veebruaril, kui õed läbisid 50 kilomeetrit. „Jalad olid väga valusad, kui lõputseremooniale läksime,“ meenutas Kaidy võistlusega sama päeva õhtul toimunud sündmust. Õdedele oli see esimene kord, kui nad tiitlivõistlustel nii pikka distantsi sõitsid. 50 kilomeetrit läbisid nad esimest korda aga eelmisel aastal. Samuti pole õed varem osalenud ühelgi maratonil, seda enam on tulemused rõõmustavad. Keidy saavutas 13. ja Kaidy 20. koha.

Õdede sõnul on tänavune hooaeg olnud nagu Ameerika mäed, võistlustel pole saavutatud soovitud tulemusi ning silmitsi on seistud mitme väljakutsega. Jaanuari alguses vaevlesid nad gripis, millest oli raske välja tulla. Pärast gripi seljatamist suundusid aga ettevalmistuslaagrisse, mis andis kindluse olümpiale minekuks. „Kuigi esimesed stardid väga suurt rõõmu ei valmistanud, läks treenides aina paremaks ja saime oma hoo leitud,“ meenutas Kaidy olümpiat.

Eriliselt valmistab õdedele rõõmu 50 kilomeetri tulemus. „Polegi olnud kunagi 20 seas ja siis saada 13. koht – ma arvan, et see oli pigem õnnestunud sõit,“ rõõmustas Keidy. Ajastus oli suurepärane. Kaidy sõnul sai õigel ajal õige sõit tehtud. Mõlemad õed sõitsid 50 kilomeetrit enamiku ajast üksinda. Oli neid, kes sõitsid küll õdedest mööda, kuid kes hiljem ise uuesti kinni püüti. „Tuleb ühtlase tempoga lõpuni sõita. Ma arvan, et seda ma ka suutsin. Üleliia ei pingutanud, see võib muidu saatuslikuks saada. Mõnele saigi,“ meenutas Keidy, kes viimasel ringil püüdis veel kaks osalejat kinni. „Kindlasti ei olnud meil plaani kohe parimatega kaasa minna,“ ütles Kaidy. Kui seda teha, võib juhtuda nii, nagu juhtus olümpial suusavahetusega sõidus. Lähed esimese ringiga liiga kiire hooga kaasa, teised ringid taastud ja siis hakkad uuesti rütmi leidma. „Ma arvan, et rütmi leidmine oli meil sellel distantsil päris hea,“ rõõmustas Kaidy.

Suusaarmastus on õdesid juba pisikesest peale saatnud. Esimest korda panid nad suusad alla 2–3-aastaselt. Alguses liikusid isaga metsade vahel, lasteaias toimusid Leo Matikaineni liikumistunnid. Koolis oli suureks eeskujuks vanem vend, kes käis suusatrennis. See innustas ka õdesid jätkama. „Meil oli hea treeningpunt – neli võrdset tüdrukut koos Aiki ja Anni Jalakaga. Olime sõbrad ja ühtlasi rivaalid. Meil oli väga hea punt, mis viis meid edasi,“ meenutas Keidy. Noorteklassidest alates hakkas olümpiale pääsemine kaksikõdedele järk-järgult lähemale tulema. Stabiilsed tulemused, oma vanusegrupi parimad, andsid kinnitust, et ollakse õigel teel. Sealt liiguti juunioride klassi kuni U23-ni välja ning jõutigi olümpiale: kõigepealt Hiina ja seejärel Itaaliasse.

Õdede sõnul on Itaalias toimunud olümpialt palju õppida. Kõige olulisem on ennast tunnetada ja usaldada. Kui pole head tunnet sees, siis ei maksa kohe pundiga kaasa minna. Tippsport õpetab distsipliini, kannatlikkust ja rahu. Kõik ei tule kohe ja kiiresti. „Peab ära ootama oma hetke, aga vahel on see nii raske – kui kaua ma pean seda hetke siis ootama,“ sõnas Kaidy. Õpetlik on ka see, et madalseisust hoolimata on võimalik saavutada häid tulemusi. „Peab uskuma, et see on tehtav,“ lisas Keidy. Spordis on oluline nii füüsiline kui ka vaimne pool. Õdede sõnul on nad teineteisele psühholoogi eest. „Me mõistame teineteist ja saame asjadest vabalt rääkida. Me teame, mis tunne teisel hetkel on, kogeme seda sama asja samal ajal,“ lausus Keidy.

Sportlastel on treeninguteks erinevad tingimused. Eestis pole selliseid mägesid nagu näiteks Norras, Itaalias, Prantsusmaal. Samuti on väga oluline varustus ja võimalus käia laagrites. Aravete Kangrumäe mets on Kaidyle ja Keidyle kõige tuttavam treeningpaik. Kuni noorteklasside lõpuni veedeti seal kõige rohkem aega. Esimene välislaager viis õed viiendas klassis Levile. Nüüd on välismaal käimine muutunud harjumuseks. Umbes poole aastast veedavadki nad välismaal võistlustel ja laagrites. Viimased kaks-kolm aastat on kaalukauss isegi välismaa poole kaldunud.

Hooaeg algab sügisel ja lõpeb kevadel. Suved veedetakse peamiselt Eestis, siin sõidetakse rullide peal, tehakse suusaimitatsiooni ja joostakse. Kui aega jääb, käiakse ka orienteerumas ja ujumas. Laagripäevadel on oma rutiinid. Õed käivad enne hommikusööki tiiru õues, esimene trenn on kella 10 ajal, siis on lõuna, teine trenn, õhtusöök ja magamaminek. „Väga palju muuks tegevuseks aega küll ei jää,“ sõnas Kaidy. Kodus olles jääb aega ka puhata ja niisama lebotada.

Kaidyle ja Keidyle elas kaasa kogu Eesti rahvas, sealhulgas Järva valla inimesed. Seda näitab 1500 meeldimist Järva valla Facebooki lehe õdede tulemuste teemalisel postitusel. Toetus on õdedele väga oluline. „Oleme selle eest väga tänulikud. Ilma sponsoriteta, toetajateta, pereta, treenerita see poleks üldse võimalikki,“ lausus Keidy. Kui noorteklassis ei ole pere tuge taga, on juunioride klassis juba väga raske. „Vanemate toetus on väikesele lapsele ülioluline, see on koos kasvamine. Üksi ei saa sellist asja ikka teha,“ lisas Kaidy.

Koju jõudsid õed Eesti vabariigi sünnipäeval ning see ei tähendanud treeningute lõppu. Aravete inimesed nägid juba paar päeva hiljem kahte noort naist, suusad kaenlas, kodustele suusaradadele liikumas. Trenn ootas tegemist ja samuti uued võistlused. 24-aastaselt on Kaidy ja Keidy Kaasiku osalenud juba kahel olümpial.